Kõik on üks.
On loomulik, et kõik ilmnev saab nähtavaks poolustes.
Must ja valge, yin ja yang, rõõm ja kurbus, ligitõmme ja eemaldumine.
Aga need pole tegelikult vaenlased. Need on ühe ja sama olemise nähtavaks saamise piirid.
Rõõmus elab alati kurbuse vari.
Ja kurbuses on alati rõõmu kutse.
Kõik teod sünnivad armastusest
või tundest, et armastust pole.
Ka tõrjumine.
Ka põgenemine.
Ka kinnihoidmine.
Ka vaikimine.
Ka liigne tahtmine.
Äärmused sünnitavad vastasseisu seal, kus tegelikult on vaid piirini jõudnud kogemus.
Kui üks vajab lähedust ja teine vajab ruumi, siis ei pruugi üks olla õige ja teine vale.
On kaks ilmnemise piiri, mis kohtuvad.
Kui neid ei mõisteta, sünnib sõda.
Tark teab, et vari ei ole valguse vaenlane.
Vari on valguse liim, milles kujud saavad ilmuda.
Ilma varjuta pole nähtavat vormi.
Ilma valgustamata pole varjul tähendust.
Nõnda siis polegi äärmusi.
On olukord, mis toimub oma loomulikkuses.
Süda tunneb seda enne mõistust.
Süda ütleb:
pole põhjust, pole sõda.
Põhjuse kirjutab vaatenurk.
Igal on oma tõde.
Meister ei võida sellega, et tema tõde jääb peale.
Meister näeb, et iga tõde on õige oma asukohast vaadatuna.
Ja kui kaalukeele telg on paigas, on kõik nähtav.
Siis pole vastandeid.
On ainult mõistmine.
Ja ometi unustavad ka meistrid.
Nad jäävad oma tunnistatud tõesse kinni ja hakkavad võistlema õiguses.
Aga kui kõik on sama olemise eri nägu,
siis mis mõte on võita?
Võib-olla on iga tasand ainult kasvulava järgmisele.
Iga mõistmine muutub kord uueks piiriks.
Iga piir kutsub edasi.
Kõik on teekond.
Kõik on tee-kond.
Kõik me oleme teekondlased.
Ja võib-olla on deemon lihtsalt kinnisidee.
Tunne, mis ei saa liikuda.
Armastus, mis muutub nõudmiseks.
Hirm, mis muutub kontrolliks.
Valu, mis muutub looks, millest ei suudeta lahti lasta.
Siis ei ole deemon väljaspool.
Ta on koht meis, kus energia on jäänud ainult ühte tõlgendusse.
Üks on muster.
Kaks on poolused.
Aga päriselt toimub elu nende vahel.
Sinu ja minu vahel.
Meiesuses.
Nendesuses.
Kõigesuses.
Ja ka siis, kui olen vastaspooles, otsin ma ikka teed tagasi mõistmisse:
kus ma seisan?
mida ma kaitsen?
mida ma armastan?
mida ma kardan?
Lõpuks jääb küsimus:
Kas ma tahan olla õige
või tahan ma olla SinaMina?
Sest õigus eraldab.
SinaMina ühendab.
Ja ühendus ei tähenda alati koosolemist.
See võib tähendada ka seda, et ma ei tee Sind valeks, kui Sa lähed.
Ja ma ei tee ennast valeks, kui ma jään.
In Lak’ech.
Ala Kin.
Mina olen teine Sina.
Sina oled teine Mina.
Ja siiski oleme mõlemad vabad.
Must ja valge, yin ja yang, rõõm ja kurbus, ligitõmme ja eemaldumine.
Aga need pole tegelikult vaenlased. Need on ühe ja sama olemise nähtavaks saamise piirid.
Rõõmus elab alati kurbuse vari.
Ja kurbuses on alati rõõmu kutse.
Kõik teod sünnivad armastusest
või tundest, et armastust pole.
Ka tõrjumine.
Ka põgenemine.
Ka kinnihoidmine.
Ka vaikimine.
Ka liigne tahtmine.
Äärmused sünnitavad vastasseisu seal, kus tegelikult on vaid piirini jõudnud kogemus.
Kui üks vajab lähedust ja teine vajab ruumi, siis ei pruugi üks olla õige ja teine vale.
On kaks ilmnemise piiri, mis kohtuvad.
Kui neid ei mõisteta, sünnib sõda.
Tark teab, et vari ei ole valguse vaenlane.
Vari on valguse liim, milles kujud saavad ilmuda.
Ilma varjuta pole nähtavat vormi.
Ilma valgustamata pole varjul tähendust.
Nõnda siis polegi äärmusi.
On olukord, mis toimub oma loomulikkuses.
Süda tunneb seda enne mõistust.
Süda ütleb:
pole põhjust, pole sõda.
Põhjuse kirjutab vaatenurk.
Igal on oma tõde.
Meister ei võida sellega, et tema tõde jääb peale.
Meister näeb, et iga tõde on õige oma asukohast vaadatuna.
Ja kui kaalukeele telg on paigas, on kõik nähtav.
Siis pole vastandeid.
On ainult mõistmine.
Ja ometi unustavad ka meistrid.
Nad jäävad oma tunnistatud tõesse kinni ja hakkavad võistlema õiguses.
Aga kui kõik on sama olemise eri nägu,
siis mis mõte on võita?
Võib-olla on iga tasand ainult kasvulava järgmisele.
Iga mõistmine muutub kord uueks piiriks.
Iga piir kutsub edasi.
Kõik on teekond.
Kõik on tee-kond.
Kõik me oleme teekondlased.
Ja võib-olla on deemon lihtsalt kinnisidee.
Tunne, mis ei saa liikuda.
Armastus, mis muutub nõudmiseks.
Hirm, mis muutub kontrolliks.
Valu, mis muutub looks, millest ei suudeta lahti lasta.
Siis ei ole deemon väljaspool.
Ta on koht meis, kus energia on jäänud ainult ühte tõlgendusse.
Üks on muster.
Kaks on poolused.
Aga päriselt toimub elu nende vahel.
Sinu ja minu vahel.
Meiesuses.
Nendesuses.
Kõigesuses.
Ja ka siis, kui olen vastaspooles, otsin ma ikka teed tagasi mõistmisse:
kus ma seisan?
mida ma kaitsen?
mida ma armastan?
mida ma kardan?
Lõpuks jääb küsimus:
Kas ma tahan olla õige
või tahan ma olla SinaMina?
Sest õigus eraldab.
SinaMina ühendab.
Ja ühendus ei tähenda alati koosolemist.
See võib tähendada ka seda, et ma ei tee Sind valeks, kui Sa lähed.
Ja ma ei tee ennast valeks, kui ma jään.
In Lak’ech.
Ala Kin.
Mina olen teine Sina.
Sina oled teine Mina.
Ja siiski oleme mõlemad vabad.
